Спецпедагогика (II часть)

Õppesisu:

1. Eripedagoogi isiklikud omadused

1.1. Isiklikud iseärasused, mis soodustavad ja takistavad HEV-lastega töötamist.
1.2. Käitumisprogrammid, pedagoogilised stereotüübid – eripedagoogi „repertuaar“.
1.3. Pedagoogi adaptatsioon ja ressursside otsimine.
1.4. HEV-lastega töötavate pedagoogide testimine, nõustamine ja supervisioon.
1.5. Meeskonnatöö oskused.
1.6. Vanematega koostöö. Pedagoogi ja vanema vahelise koostöö eripära, pedagoogi mõju võimalused ja piirid.

2. Adaptatsiooni probleemid

2.1. Inimese adaptatsioonilised ressurssid.
2.2. Õppija adaptatsioon õppimistingimustega.
2.3. Pedagoogi adaptatsioon õppija iseärasustega.
2.4. Kooli kui organisatsiooni adaptatsioonilised ressurssid.

3. Eesmärkide püstitamine HEV-lastega töös

3.1. Pedagoogi roll õppe-eesmärkide püstitamisel.
3.2. Lähema arengu ala kui õppe-eesmärk.
3.3. Koolis õppimine on lapse sotsialiseerumise osa.
3.4. Koostöö õppeprotsesis, eesmärkide sarnasused ja erinevused (sõltuvalt iga õppija iseärasustest)

4. Pedagoogilised oskused ja pädevused

4.1. Lapse arengut toetavate õppetingimuste loomine
4.2. Mitteverbaalne kommunikatsioon (praktilise kasutamise võimalused ja piirangud)
4.3. Õppeteraapiad: liivateraapia, saviteraapia, neurograafika
4.4. HEV-laste hindamine, praktilised näited.